Emantsipatsioon
Lõpuks suutsin ennast kätte võtta ning juba kella 10 RR vedada. RR on mulle alati meeldinud. Vähemalt sellest asjast, mil ma gümnaasiumi algusklassides enda jaoks raamatud avastasin. Kuid "uus" põhjamaiselt külmades toonides ning sisustuselt kuidagi steriilselt ja minimalistlikult mõjuv RR pole enam see, mis siis kui lõpuklassis M. ja K. sai "Mein Kampfi" laenutamas käidud. Kadunud on need kohutavad tugitoolid üldlugemissaali akende alt ning mõnusad sopilised kohad, kus sai sarnaselt praegusele TÜR lösutades ilma teiseks loovate pretensioonideta raamatuid neelatud. Kuigi olen eelnevate aastate jooksul siiski mõned korrad Tõnimäele tagasi sattunud, näitab minu võõrandumist suutmatus tellimiseks oma parooli meelde tuletada või ilma turvamehe abita enast "suurele vennale" märget maha jätta.
Igaljuhul veendudes, et pean oma novaatarliku lõputöö (sic!) osas põhinema oma uuenduslikule meelele ja algandmetele (mida reaalselt ei ole võimalik saada kui ma just uue luure ainuvalitseja isiklikele baasidele ligi ei pääse) andis see mul vabaduse mingit huvitavamat tegevust leida enne kui kella 19 pidi saabuma minu küüt vaimuvalguse linna poole.
Tänase päeva saagiks langesid siis kaks raamatut, mida võiks liigitada inspirational booksi kategooriasse - Kenderi "check out" ja Coelho "Veronika otsustab surra". Esimeses tegeletakse põhiliselt oraalseksiga ja Kender näib viimasestki intellektuaalsest püüdlusest raamatu keskel tüdinevat ning üritab lihtsalt labasuse ja räigusega sokeerida. Et ikka saaks olla rohkem oma kangelase moodi ning Kroonikast ja Õhtulehest ennast vahtida. Olgem ausad, kokaiin, mingid maajalikud seksstseenid, pedofiilia, vägivald ja häving võsaliku kommentaarina ei tohiks enam küll kedagi liigutada. Brasiilane mängib traditsiooniliselt kõige sabloonsemate ja banaalsete ideedega oma tee käimisest, eneseleidmisest, üks päev korraga elamisest blablabla. Mulle meeldib, kuid mitu taolist raamat tal juba on? 7?
Vaatamata kõigele on tegemist pointiga raamatutega millele tasub aega raisata. Seda eriti arvestades, et mõiste EMANTIPATSIOON on meil nõnda vähe tuntud . Vähemalt taoline mulje on jäänud viimase aja jutuajamistest ;) See näitab taas kord Eesti kolkaliku mentaliteeti, kus puudub isegi teadlikus sellest imeravimist, mille abil soovitakse lahendada kõik maailma mured ja hädad. Isegi kriitilised julgeoleku teoreetikud on võtnud selle üheks oma keskseks väärtuseks ning maailmarahu alustalaks, rääkimata siis kõigist trendikatest meie-teame-kuidas-elada õpikutest. Ühesõnaga tee õnneni peitub vabanemises. Vabanemises mingist kitsendavast sõltuvusest, eelarvamustest, surmahirmust, ühsikondlikust survest. Võibolla tõesti on selleks tarvis olla multimiljonär või siis teada oma iga päeva viimaseks jäämisest. Võibolla tõesti on vaja selleks anduda üksnes seksuaalsele energiale või siis eralduda täielikult "normalsest" maailmast ning aksepteerida hullu märgistust. Võibolla peame me igaüks leidma oma viisi. Kallid sõbrad, kes te meil viimasel ajal massiliselt vaevlete probleemide küüsis, mis on paljuski enesetekitatud - minge raamatukokku ja võtke vastavalt oma esteetilisuse taluvuspiirile üks raamat õhtul lugemiseks. Ärme mõista kohut ja siis ei mõisteta kohut ka meie üle.
Igaljuhul veendudes, et pean oma novaatarliku lõputöö (sic!) osas põhinema oma uuenduslikule meelele ja algandmetele (mida reaalselt ei ole võimalik saada kui ma just uue luure ainuvalitseja isiklikele baasidele ligi ei pääse) andis see mul vabaduse mingit huvitavamat tegevust leida enne kui kella 19 pidi saabuma minu küüt vaimuvalguse linna poole.
Tänase päeva saagiks langesid siis kaks raamatut, mida võiks liigitada inspirational booksi kategooriasse - Kenderi "check out" ja Coelho "Veronika otsustab surra". Esimeses tegeletakse põhiliselt oraalseksiga ja Kender näib viimasestki intellektuaalsest püüdlusest raamatu keskel tüdinevat ning üritab lihtsalt labasuse ja räigusega sokeerida. Et ikka saaks olla rohkem oma kangelase moodi ning Kroonikast ja Õhtulehest ennast vahtida. Olgem ausad, kokaiin, mingid maajalikud seksstseenid, pedofiilia, vägivald ja häving võsaliku kommentaarina ei tohiks enam küll kedagi liigutada. Brasiilane mängib traditsiooniliselt kõige sabloonsemate ja banaalsete ideedega oma tee käimisest, eneseleidmisest, üks päev korraga elamisest blablabla. Mulle meeldib, kuid mitu taolist raamat tal juba on? 7?
Vaatamata kõigele on tegemist pointiga raamatutega millele tasub aega raisata. Seda eriti arvestades, et mõiste EMANTIPATSIOON on meil nõnda vähe tuntud . Vähemalt taoline mulje on jäänud viimase aja jutuajamistest ;) See näitab taas kord Eesti kolkaliku mentaliteeti, kus puudub isegi teadlikus sellest imeravimist, mille abil soovitakse lahendada kõik maailma mured ja hädad. Isegi kriitilised julgeoleku teoreetikud on võtnud selle üheks oma keskseks väärtuseks ning maailmarahu alustalaks, rääkimata siis kõigist trendikatest meie-teame-kuidas-elada õpikutest. Ühesõnaga tee õnneni peitub vabanemises. Vabanemises mingist kitsendavast sõltuvusest, eelarvamustest, surmahirmust, ühsikondlikust survest. Võibolla tõesti on selleks tarvis olla multimiljonär või siis teada oma iga päeva viimaseks jäämisest. Võibolla tõesti on vaja selleks anduda üksnes seksuaalsele energiale või siis eralduda täielikult "normalsest" maailmast ning aksepteerida hullu märgistust. Võibolla peame me igaüks leidma oma viisi. Kallid sõbrad, kes te meil viimasel ajal massiliselt vaevlete probleemide küüsis, mis on paljuski enesetekitatud - minge raamatukokku ja võtke vastavalt oma esteetilisuse taluvuspiirile üks raamat õhtul lugemiseks. Ärme mõista kohut ja siis ei mõisteta kohut ka meie üle.
posted by Mike at 11:18 PM
8 Comments:
Räägime nüüd siis emantsipatsioonist või anarhiast?
Kirjanduslikust "pointist" või lihtsalt labasusest?
Igatahes, ühiskondlik surve on hea ja oluline asi, mis muudab ühiskonna elamisväärseks. Mis mõte sotsiaalsel kooselul üldse muidu oleks?
i insist: intelligentne inimene loeb üle IGA teksti, mis ta on produtseerinud. seega, mike, eeldusel, et su lugemisoskus ei ole kuskile kadunud, miks kurat pean ma ennast mõtteni närima läbi nende tohutute trükivigade?
Intelligentne inimene suudab tühise eristada olulisest ning oma aega mõttetutele asjadele mitte raisata ;)
Mis puutub aga ühsikondliku surve ratsionaalsusesse siis on selles osas paljuski tegemist müüdiga. Nõus, et kui kõik hakkaksid kenderliku hävitusmaaniaga tegelema siis see mõjuks hukatavalt. Tegelikult aga on küsimus selles, et need "ratsionaalsed" piirangud on täiesti selle sõna mõttele vastanduvad. Igal inimesel peaks olema õigus elada oma elu nõnda nagu soovid kuni ta oma tegevusega otseselt ei kahjusta teiste inimeste õnne taotlusi. Praegused ühiskondlikud "normid" ei tee kedagi õnnelikuks. Kui muidugi välja arvata need, kellel puudub vajalik ajutegevuse maht, et enda eest ise otsuseid teha ning vajavad see tõttu sabloone, mille järgi oma elu seada ning teada, et seda tehes on nad "õnnelikud".
nõus ja ei. tõsi ta on, et, hoolimata igasugu kiiretest arengutest tehnoloogias vms, on ühiskondlikul inimsuhete tasandil jäänud kehtima igasugu dinosaurusteagseid käitumismalle - ja ootusi, kuid mis on see piir isikuvabaduste ja teistega arvestamise vahel? need n-ö igandid opereerivadki ju mingis mõttes sellel piiril. mingeid piire ja norme on tahes tahtmata vaja või õigem oleks öelda, et need tekivad varem või hiljem iseenesest. vaielda võib selle üle, kui palju ja milliseid neid vaja on.
nõus ja ei ;) Piire peab võima iga üks ise tõmmata sinna kuhu tahab ilma, et peaks tunda survet väljapoolt. Tähendab seni kui ei hakata piiri tõmbama teise maa peale.
Kogu tänapäeva ebaratsionaalsus tulenebki sellest, et need väärtused, mis omasid kunagi instrumentaalset väärtust on praeguse tehnoloogilise ja ühiskondliku arengu tagajärjel muutunud piiravaks ning arengut pärssivaks.
mihkel, ma kasutaks sellise arvamusavalduse kohta jällegi oma lemmikväljendit mull.
Loomulikult võib leida "norme", mis on iganenud ja ebaratsionaalsed, kuid suures osas on ju kõik ühiskondlikud normid(sh. seadus-, eetika- ja moraalinormid) siiski hädavajalikud normaalseks kooseluks. Ilus on ju muidugi öelda, et kui ei kahjusta teisi, siis on kõik korras, aga minnes teooriast kaugemale, võib näha kui õhkõrn see piir seal tegelikult on. Näiteks võtame prostitutsiooni - ehkki olen teatavate argumentide tõttu selle legaliseerimise poolt, ei julge ma kohe kindlasti väita, et see tegevus ei kahjusta teisi. Ja selliseid küsitavusi tekib seda rohkem, mida enam me kuskile valdkonda sügavuti läheme. Ja seda eriti valdkondades, mida on võimatu seadustega reguleerida. Viisakus- ja eetikanormid näiteks - see ühiskondlik surve nende täitmiseks on see, mis annab meile kindluse oodata normi järgivat käitumist teistelt. Isegi kui vastupidine käitumine (nt. valetamine) otseselt mind ei kahjustaks, on siiski vajalik teatav ühiskondlik hukkamõist taolistele tegevustele. Teine variant oleks see, et kõik inimesed on niivõrd eetilised, et suudavad ise kogu oma käitumist hinnata ja täpselt tõmmata piiri enne seda hetke kui nad hakkaksid teisi kahjustama. Kuid olgem ausad, see ei ole vist siiski võimalik. Ja seda mitte ainult ajutegevuse mahu piiranguga inimeste tõttu.
urrrr, dialoog, mmmmm....
a tegelt ka, loe oma faking asjad üle, austa teist inimest ja üldse :)
ma olen alati arvanud, et sügavmõttelisus on su tugevaim külg, märt
Postita kommentaar
<< Home