Mommy, I am coming home

Ameeriklased on nagu lapsed - lärmakad, uudishimulikud, võimetud saladust hoidma, mitte eriti peenetundelised ning altid avalikkusele ettearvamatult käituma. Kui leppida teadmisega, et sellised noorukiloomuga olendid need ameeriklased kord juba on, siis saab mõistetavaks ka nende kultuuriline külg, ja kõik see, mis esialgu nende juures kuidagi jõhkralt hoolimatu ning rumal, osutub hiljem lihtslat võluvaks tarmukuseks.
Võõraid võib rabada ameeriklaste ülevoolav sõbralikkus, seda eriti kesk- ja lõunaosariikide ameeriklastes. Istuge lennukis ameeriklase kõrvale ja ta hakkab teid otsekohe eesnimepidi kõnetama ja küsimustega üle külvama (Noh, kuidas siis lähed? Kuidas sulle siin Ühendriikides ka meeldib?), kukub teile üksikasjalikult oma äsajasest abielulahutusest pajatama, kutsub teid enda poole lõunale, pakub raha laenuks ning lahkudes embab teid südamlikult.
Tegelikult ei tarvitse ta homme enam teie nimegi mäletada. Ameeriklased lihtsalt on sõbralikud ja nad ei saa teisiti, neile lihtsalt meeldib olla lahke ja abivalmis ning sedasama ootavad nad ka teistelt.
Arukas reisja mõistab, et mõnus hetk ameeriklase seltsis ei tähenda veel mingit pikemaajalist vastastikust seotust ega hetkelubaduste tõsiseltvõtmist. Veelgi enam, seda laadi seotust ja kohustusi ameeriklased lausa kardavad nagu tuld. Ameeriklased on rahvas, kelle põhiliseks suhtlusvormiks on pealiskaudne kohstustevaba tutvus.

S. Faul "Sellised nad on...AMEERIKLASED"