Kõik on halvasti, kõik on halvasti, kõik on halvasti...

Just helistas isa. Sten on surnud. Täitsa arusaamatu, kuidas mõned asjad tulevad kui selgest taevast. Kaks nädalat tagasi kui ma teda nägin oli ta veel täies elurõõmus ning polnud sugugigi muutunud oma noorusaegadest. Nõnda positiivne ja mänglev nagu kutsikas isegi peale 14 aastat. Isegi kui hing jääb kutsika omaks teeb aeg oma töö. Me küll teame, et nõnda elu siin ilmas käib, kuid siiski teeb meele kurvaks. Maailm pudeneb koost. Ustava sõbra ja kaaslasega maetakse minu lapsepõlv. R.I.P.