Kus on kodu?

Küll on harjumatu omada tõepoolest mingit valikut. Tartus ei tule küll miskipärast pead murda selle üle, kas minna Atlanti, Püssi, Discoverisse või CT. Tallinnas on asjad keerulisemad. Samas leidub iga koha jaoks sobiv vabandus. Istumiskohtadega on suhtleiselt lihtne: Stereo - täis, Musi - täis, Angel - tühi, kuid kõik on reserveeritud, Popular - reserveeritud, Levist väljas - liiga hard. Ei jää muud üle kui alustuseks väike Millimallikas Vallis ja peale põhjalikku vanalinnatuuri tuleb lõpuks platseeruda Nokus, kus laupäeva õhtu ei teki miskipärast laua leidmisega raskusi.
Jätkuürituste osas on asi keeruline, kuid mitte võimatu. Põhjendusi leidub siingi küllaga. Hollywood - pole nalja tuju. R.I.F.F. - teismeliste hordid ning kehva helisüsteemiga Ines. BonBon - trendiinimestest snoobidest sünnipäevalised. Võitlev Sõna - lõplikult kinni pandud liigse müra tekitamise tõttu. Järgi jäävad veel Prive ja Kuku. Kui juba pikajuukseliste peale mindud siis hoiame stiili. Ausalt öelda pole nõnda palju nii täis inimesi (kukun-kohe-pikali-haaran-sinu-joogi-otsin-robertit) ja alkohoolikutest baarmane kunagi näinud. Ega vist ei taha pikka aega näha ka. Ventilatsioonita 35 kraadine ülerahvastatud kelder, kus osadel on tõsiselt raskusi jalul püsimisega ning muusika "tantsulaval" on kergete puudujääkidega. Kultuur missugune! Lisaks veel asjaolu, et viimasest dringist on möödas tunde ning nurga taga ootava auto nimel on ennast käima lükatud 5 tassi kohviga. Kuid tegelikult oli tore. Ilma arooniata. Kuid kardan, et olen siiski liiga peavoolu mõttetu vend. Seega vol. 3. Nõmme, männid, päikesetõus, kasepakud, lömastatud purk ja hiirekõrvad...