Kõik just nii ongi

Muigad kibedalt
Kõik on just vana moodi
Proovid ennast panna loodi
Ja sa läed, ja läed, sa läed
Kuni lõpuks näed,
Et su ees on su enda jäljed
Iga päev


Teisipäeval kolisin Pärnast välja. Imelik oli. Uskumatu kui palju asju on võimalik nelja aasta jooksul akumeleerida. Kõiki neid vidinaid, riideid ja pabereid kottidesse ajades oli raske uskuda, et tegemist oli 48 kuu mitte aastaga. Selline tunne oli, et kõik see kuulus neljale, viiele, kuuele, seitsmele inimesele. Lihtsalt nii võõras ja mõistmau. Esimese kursuse „uurimustööd“ – lubage naerda. Teise kursuse süstematiseeritud kaustu ei tahtnud mõistus algul kuidagi omaks tunnistada. Sünnipäevakaardid, TNRi dokumendid, kirjad, avaldused, tõendid, arved... Ning kõik need väljaveninud kampsunid... Viskaksin kõik hea meelega ahju, kuid protestantlik eetika ei luba. Selle asemel paigutab vanaema kõik produktid hoolsalt seinakappidesse ja kamorkadesse, mis on selleks puhuks vabastatud sinna 84 aastal varutud lõngadest ning kunstleopardinaha tükkidest. Kõik on määratud jääma sulle igavesest ajast igavesti meelde tuletama kust sa tuled.