Viimased nadalad on moodunud pidevas liikumises ootamatutute spasmidega.
SAD party kujunes suureks hitiks, kus figureerisid koik vanad ning uued ahistajad. Perioodiline malupuhastus, mis esineb viimastel aastatel miskiparast just veebruari kuus ei jatnud suurt midagi jarele. Ainsad malestused on toore liha tunnetamine oma kate all ning hetk, kus teatasin voodi peal amelevale 2/3 paljale isikule, et ma lahen nuud siiski koju. Tegemist polnud sama iskuga, kellega esimene malupilt seotud. Igaljuhul esmakordne kogemus, kus olen teadlik, et keegi on suutnud tungida maale, kust vahesed on tagasi tulnud, ilma, et tunneksin antud iskut tanaval ara. Positiivse kuljena leidsin jargmisel paeval palju uusi "sopru" oma kohalikust orkutist. Moned, kes pakuvad isegi huvi.
Taasakaalustamaks oma seiklusi olen suurema osa ajast veetnud oppides, loengutes kaies (oelge, kas keegi on Tartus toesti kunagi kainud KOIGIS loengutes kui neid on 10 nadalas?) raamatuid lugedes, trenni tehes (sain oma esimese vigastuse - polvekoolus paigast ara voi midagi taolist), filme vaadates, eksameid ning kodutoid tehes. Huvitav kas mul on haiglane eestlaslik madalaenesehinnangu kompleks, kuid kuidagi oige ei tundu saada 99 pnkti sajast testis kus pead 12 kusimusest valima 5, millele vastata.
Kes tahab teada muusikal "Urintown", euroopa meeste otsekohesuse puudulikuse, islamistliku maailmapildi, kuue lisandunud naela ja muu huvitava kohta voib mind leida MSNs.
Nadalavahetusel ootab eest New Orleans ja Mardi Gras. Elagu Ameerika kiirteed!