Minu esimene kohtumine vaba maailma juhiga

Kui ma viimati Washigtoni sattusin siis unustasin ette helistada ja nagu karta ei saanud härra Põõsas mind vastu võtta. Seekord ta lausa tungivalt nõudis minu kohalviibimist. Täiesti plaani väliselt. Zelluloosi trennist tulles ei suutnud pealinna tuledest pimestatud maapolitseinikud kainet pead säilitada ning keeldusid mind üle tee laskmast. Asi kordus lausa kehel ülekäigul. Kolmandal aga ei kippunud keegi mind tülitama. Kuna olin aga juba oma kümme minutit raisanud soovisin seda asja eest teha. Ootamine koos 17-19 noormeeste karjadega kujunes aga oodatust pikemaks. Lõpuks kui härra Põõsas siiski saabus siis tekkis meil kohe keemia. Ta lehvitas ja mina tagasihoidliku idaeurooplasena tegin automaatselt liigutuse, mida lehvitamiseks võiks klassifitseerida. Kahjuks ei mõistnud härra Põõsas, et sõidab tumendatud klaasidega autos ning selle tõttu jäin ka ainsaks käega viipajaks rahvamasside hulgas.
Küllap trehvame homme tööteel taas.