Miks anda oma hääl Ülo Vooglaiule?

Mul on raske uskuda, et Rahvaerakonna Res Publica ühegi võtmeisiku mõistus ei võimalda aru saada, et praeguses valitsuskriisis EI OLE KÕNE ALL KORRUPTSIOON EGA VÕITLUS KORRUPTSIOONIGA. Skandaali ajend oli korruptsioonivastase tegevuse ja selleks vajalike ressursside ajulage planeerimine. Peatselt aga selgus, et Ken-Marti ja ta lähikondlased on "mõtte- ja tundekaaslased" ning esinevad ühesugusel viisil; püüavad õigustada kõigile kaine mõistusega inimestele täiesti vastuvõtmatut "planeerimist". Nii lõi järjekordselt välja, et Ken-Martil ja ta kaslastel ei ole elementaarset ettevalmistust selleks, et aru saada riigist, rahvast, valitsusest ega oma tegevuse tähendusest valitsuse koosseisus. Selgus, et neil ei ole kujutlust ei inimesest, ühiskonnast, kultuurist, iseregulatsioonist ega juhtimisest, ei edasi- ega tagasisidestusest. Erakonnal ja erakonna juhtkonnal oleks vaja teadvustada ka kriisi põhjus. Selleks on vilets haridus. Hariduslikku tühimikku ei saa kuigi kaua katta ega varjata mingite loosungite või demagoogiliste avaldustega. Ekstreemses situatsioonis paistavad eriti hästi välja ka iInimese isiksuslikud puuded ja lastetuba. Skandaal, mis viis umbusalduse avaldamisele puhkes demokraatlikku ühiskonda sobimatu mõtlemisviisi tõttu ja tipnes juhmi fanaatilise põikpäisusega koalitsiooninõupidamisel. Arusaamad, mida Ken-Marti Vaher on esitanud korruptsiooni ja muu organiseeritud kuritegevuse vähendamiseks, ei seondu meetmetega, mida oleks vaja võtta elanike õiguskuulekuse ja normatiivse käiutmise saavutamiseks. Ken-Marti kinnitust mööda on selle "süsteemi" loonud tema meelest Eesti parimad spetsialistid. " Näidikute ja mõõdikute süsteem " mis juhtumisi avalikuks tuli ja mis võttis iga vähegi elukogenud isiku juuksed turri, on ühetähenduslikult kõlbmatu. Kui Ken-Marti tõesti usub ja ka Juhan Parts ning kogu RP juhtkond seda usub, et kõnealune " süsteem " on suurepärane, siis on olukord mitte lihtsalt väga halb, vaid jube. Nüüd tuli välja, mis siis juhtub, kui harimatus, küünilisus ja kogenematus võimuga kokku sattuvad. Jutt ei ole pelgalt noorusest. Ene Ergma puhul on näha, et kuskil kuidagi elatud aastate arv ei korreleeru ühiskonna- ja kultuuritunnetuse ning -teadvusega. Võimalik, et Ergma tunneb päris hästi mõnd valgusaastate kaugusel olevat kinnistähte, aga kui ta juhtub oma peast rääkima midagi Eesti kohta, siis selgub, et Eesti ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldustest saab ta aru häbiväärselt vähe. Formalism tundub olevat süütu "pisiasi". Ometi just formaalne kavandamine, hindamine, karistamine on see, mis tõrjub siulise, inimlikult õiglase, süsteemse ja eheda asjaajamise kõrvale. Formaalne arvude seadmine eesmärgiks ja vahendiks, on esimene samm oma harimatuse ja meelevaldse käitumise õigustamiseks. Koolis seab sellisel viisil mõtlev direktor õppeedukuse "näitajad" kohustusliku plaanina välja ja arvab seejuures ise, et ajab õiget asja. Tallinna haridusamet korraldab "Kvaliteediauhinna" nimetuse all nõukogudeaegse sotsialistliku võistlusega äravahetamiseni sarnast jama. Normaalsel juhul oleks keegi mõelnud, mis sellise tegevusega kaasneb ja asunud lapsi kaitsma. Formalismist läbi imbunud haridussüsteemis ei tulda selle pealegi. Formalismi juurest viib (on tavaliselt viinud) tee edasi nö eliidi esilekerkimise suunas. Enamasti on need isikud, kes on põhjendamatult pääsenud võimu juurde, hakanud seal üha rohkem ennast imetlema, omasuguseid ametisse seadma, asjatundjaid kõrvale tõrjuma ja... salatsema. Neil tekib kirg kedagi püüda, süüdistada ja karistada. Kõikjal tahaksid nad seada ennast esiplaanile ja lasta kiita kui eksimatult tarka, võimekat, kindlameelset inimest, kes teeb eriti hästi eriti vajalikku tööd. Üksteist ülistaval seltskonnal võib kujuneda arvamus või isegi usk, et nende arvamused, hinnangud ja teod ongi igal juhul õiged ja nad ise on põhimõtteliselt eksimatud. Algul märkamatult, aga siis üha enam ja enam avalikult muutuvad teised inimesed neile vahenditeks ja manipuleerimise objektideks. Muuseas olgu märgitud, et paljudes Eesti lasteasutustes püsib nõukogudeaegne manipuleerimissüsteem muutmata kujul nõukogudeaegse juhtkonna (ja nõukogude ajal koolis käinud lapsevanemate) rõõmuks edasi. Võim võib muuta eriti ohtlikuks mitmesuguste kompleksidega inimesi. Kadejõuetu viha valdab mõnikord viletsa tervise, kesise hariduse, seksuaalse võimetuse, autoriteedi puudumise jms tõttu. Väiksed hälbed kasvavad kiiresti suuremateks ja kui ei ole kedagi, kes lööks õigeaegselt sõrmedele, võib kujuneda välja järjekordne diktaator, kelle elust möödub suur osa intriigide punumises, inimeste õiguste rikkumises, õigluse aluste õõnestamises, õigusvastase tegevuse õigustamises. Inimeste ahistamise õigustamiseks mõeldud süsteemi kujundamine võib muutuda selliste inimeste unustuseks ja "elutööks". Kui Justiitsministeeriumis, Siseministeeriumis ning Prokuratuuris on sellise mõtlemisviisi, hariduse ja kultuuriteadvusega isikuid, nagu on Ken-Marti Vaher, siis oleks vaja võimaldada neil riigiteenistusest võimalikult kiiresti lahkuda. Arvatavasti on need isikud läbinud akadeemilise õppe Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnas... Järeldusi Eesti arengut soodustavate ja raskendavate tegurite avastamiseks oleks vaja teha ulatuslikult ja mitte naljaviluks või kellelegi (pro forma) näitamiseks, vaid täie tõsidusega. Res Publical on kaks põhimõtteliselt üksteist välistavat võimalust: 1. leida endas mehisust tunnistada, et demokraatia alustega vastuolus olev mõtlemine ja käitumine on RP-le võõras, mõista selle ilmingud hukka ja heita selline käitumine otsustavalt kõrvale (näiteks, kasvõi koos Juhan Partsiga, kui teisiti ei saa); 2. tõmbuda ringkaitsesse ja raiuda, kui rauda, et kõik on isegi hästi, vilistada sellele, mida arvab rahvuse eliit - teadlased, kultuuritegelased, advokatuur, kõik teised erakonnad... ja bravuuritseda kuni täieliku hääbumiseni; Kui valida esimene tee, siis tuleb teha üpris suur "puhastus" ja korruptandid erakonnast välja heita. Siis tuleb hakata õppima, siis tuleb asuda tegema analüütilist tööd, siis tuleb endale selgeks teha mis on juhtimine ja mida oleks vaja juhtida..., mis on sotsiaalne ja mida oleks vaja reguleerida... Tuleb tunnistada, et usalduslimiit on otsas. Viimase tilga pilgeni täis karikasse lasi Indrek Raudne 16.03. ETV saates Foorum. Harimatuid küünikuid ei maksa sellistesse arutlustesse saata.