R.I.P.

M. pole kunagi sünnipäevad meeldinud. Iga number, mis lisandus oli kui koorem, eemärk, kohustus. Aastased peavad potil käima. Kuueselt jalgrattaga sõita oskama. Kümneselt arvutustabelit peast teadma. Kuueteistkümneselt õlut libistama ning süütuse kaotama. Kaheksateistkümneselt prestiizet eriala õppima minema. Kahekümne kaheselt hea töökoha leidma ja pappi kokku ajama. Kahekümne neljaselt blondi pikajalgsega ühte heitma. Kahekümne kuueselt lapse saama. Kahekümne seitsmeselt abielluma. Kolmekümne neljaselt lahutama. Ja nõnda edasi kuni lamad 66 aastaselt, mil statistilise keskmise kantakse M. väljalaskeaastaXY kromosoomidega mudelid maha, surivoodil seniilselt õndsa naeratusega heietama mälestusi ning tsiteerima lapselapsele tsenaariumit "Minu õnnelik elu".

M. ees seisev Eschenbach omandas kuldpruuni värvuse kui pudeli ja klaas said hetkeks üheks ühendatud anumate seaduse läbi. "Kuradile kõik! Võtame siis 23 eluaasta terviseks!", ütles ta iseendale ning liikus läbi sisekujundaja unistuste panoraamvaatega salongi tagasi India stiilis sisutatud magamistoa poole ja võttis ettevaatlikult, soovimata äratada türkiissiniste siidilinade vahel puhkavat B. , seifist eelmisel nädalal muretsetud 0,3 Springfieldi.