Ameeriklased ullatavad huumorisoone puudulikkusega. Sportlaste puhul on see andestatav, kuid voiks arvata, et keskparane uliopilane siiski suudab oma kehaliste puudujaakide korvamiseks midagi iseloomu sarnast kompensatsiooniks arendada. Ning tegemist pole uksnes minu personaal kusimusega. Naib nagu oleks terves kampuses psuhhoteraapsete ainete varud otsa saanud. Isegi tais inimesed on igavad. Huumorisoone tippsaavutus on sel nadalal alanud "festival" kus kella 11 paiku avanevad minu koridori peal uksed ning koik kohalikud "rokkstaarid" uimastavad ekstra nende parast kohale tulnud publikut kadestusvaarsete Lenny Kravitzi ja Elvies Presley immitatsioonidega. Minu toanaaber, kes on minuga viimased kaks nadalat olnud akontaktne ning suutnud mind panna juba loobuma good morning ja howsitgoingutest, omab kahte kitra. Tagasihoidliku aasia-ameeriklasena Arkansasest hoiab ta oma harjutustunnid siiski enne 11 ohtul ning ei pane oma suntesaatorile taisvoimsust sisse. Iseenesest on ta muidugi siin uldine erand. Tuupiline iseloomustus koigi inimeste kohta siin on "he/she so nice". Kui ma tana kusisin, kas teatakse kedagi, kes ei ole so nice siis saabus vaikus. Lopuks jouti jareldusele, et minu toanaaber ei ole nice. Tegelikult olen kohanud ka veel teist isikut, kes ei vasta kuda laheb peale hasti. Kuidagi varskendav on kuulata, et elu on nagu peldik minu uhikas, kus
Sitturid tegutsevad.
Mis puutub kooli, siis polegi nii halb olla kolledzi rektori lemmiklaps. Kohalikud siin ei jaga ikka eriti matsu lahti. Vaatavad mind seminaris ammuli sui ning ainus asi, mida nad kommentaariks arutelu kaigus utleva on "I think he nailed it". Tuutu. Iseeneset naib, et mina rektoriga oleme ainsad, kes tunnevad lobu Peloponnesuse sodade arutamisest. Paistab, et toeks on saamas tosiasu, et rahvusvahelistes suhetes ning poliitikas on kohalikud uliopilased parajalt challenged. Parem on, et nad jaavad oma hariduspoliitika ning vahemus leadershipide uurimise juurde. Paris hirmus oleks kui taolisi lastaks Ameerika valispoliitikat tegema.