Kaotame tulumaksu ehk kiri parteilisti
Olen lugenud läbi enamus Friedman'i teostest enne erakonnaga liitumist ning tegin otsuse Reformierakonna kasuks paljuski kuna on seistud nende ideede eest. Inimene suudab ning peab tegema oma otsuseid. Kuid tuletan meelde, et riigil on teatud roll keskkonna loomisel, kus indiviid saab tegutseda ning nagu kõik asjad turumajanduses tuleb ka see teenus hinnalipikuga, mille eest peame tasuma kollektiivselt. Seega lubage väljendada teatud reservatsiooni praeguses eufoorias.
Esiteks tahaks aga südamele panna, et me ise ei muudaks tulumaksu pühaks lehmaks, mille kummardamisel unustame kõik muu. Tulumaksu teema võib avalikkusele olla küll väga atraktiivne ja lihtsasti hoomatav, kuid isekeskis peaksime teadvustama eesmärke ratsionaalsemalt. Reformierakond ei seisa mitte vaid madala tulumaksu ja üldise maksukoormuse eest. Meie eesmärk on konkurentsivõimelise keskkonna loomine, mis väärtustab üksikisiku vabadust ja initsiatiivi. Just selle tõttu soovitaksin kõigil läbi lugeda programmi punktid, mis järgnevad tulumaksu teemale. Kummutaksin siinkohal ka mõningaid kõlanud ekslike arusaamu. Tulumaksu kärpimine tähendaks eelmise aasta arvestusi aluseks võttes 5 miljardit vähem võimalusi. Eriti rängalt puudutab see omavalitsusi, kes korjavad 2/3 maksust ning kelle jaoks on see peamine tuluallikas. Riigieelarves mängib kogutud 3 miljardine summa tõepoolest teisejärgulist rolli. Seega maskude vähendamine tähendaks olulist maksusüsteemi ümberkorraldamist.
Teiseks tajun meie poolt veidi üleolevat suhtumist sotsiaalprobleemidesse. Öeldakse, et polevat meie teema. Ei saa nõustuda. Juhul kui jätame need probleemid Sotsidedele ja Keskerakonnale lõpetame nende poolt loodud süsteemiga, mis toob rohkem kahju kui igasugune tulumaks kaotamine suudaks parandada. (Eeskujuks on pensionireform, mis loob Eesti kodanikele ühe maailma parima süsteemi ja maksukeskkonna vanaduseks säästmisel. Tegemist on olulise sammuga rahvastiku vananemisega kaasnevate probleemide lahendamise) Riigitöötajate palgaküsimus on väga kohane. Inimene väärib oma töö väärilist palka. Kui ei meeldi mine minema tulemused on juba käes. Politseinikud eelistavad minna turvameesteks või ehitajateks. Päästetöötajaks ei taha enam keegi minna. Õpetajate keskmine vanus aina tõuseb ja tõuseb. Noored lähevad erafirmadesse "assistentideks" ning haridusüsteem ei suuda kohaneda uute oludega. Õnneks paneb turg asjad paika. Ei saa nõuda, et riigisektor oleks mingit sorti teoorjus. Kui ei meeldi siis inimesed leiavadki endale muu töö. Mingi aeg lihtsalt saabub kriitiline hetk ning enam ei näi see kaugel olevat. Mina ei leia, et 6000 krooni ongi vääriline palk kõrgharidusega inimese jaoks. Juhul kui soovime mingi hetk üldhariduse mandumisele pidurid peale panna tuleb ka rahakotirauad avada ning maksta. Seda ka rahast, mis tuleb üksikisiku tulumaksust. Ausa töö eest aus palk.
Kolmandaks peame silmas pidama,et investeerimine nii füüsilisse kui vaimsesse infrastruktuuri pole raiskamine. Õnnitlen valitsust ressursside leidmise puhul Tartu maantee ehitamiseks. Samas paneb pead kratsima tohutud kiirusega kasvavad hinnad, mida teeehitajad sisse kasseerivad. Kas riigi kulutused on tehtud kõige effektiivsemalt? Kas turu puudujääke ei kasuta kurjast pea monopolistilikus situatsioonis olevad ettevõtted? Meenub Saarema praamide lugu, kus riigi võimed on piiratud just tulenevalt turu võimetusest toimimida. Tahaks loota, et Reformierakonna ministrid ja parlamendisaadikud kannavad selle eest hoolt, et saaksime parima tulemuse väiksema raha eest. Just effektiivne ressurside kulutamine on esmane prioriteet.
Neljandaks kiidaks majandusprogrammi koostajaid, kes on suutnud pakkuda ühe teema, mis kindlasti leiab suurt vastukaja ning omab populaarset kandepinda laiemas avalikkuses ning samas ei ole unustanud üldise ettevõtluskeskonna tähtsust. Loodaks vaid, et Reformierakond suudab välja tulla samuti initsiatiividega teiste teemade osas. Eelkõige peaksime tähtsustama HARIDUS teemat, millest sõltub pikemas perspektiivis see, kas jõuame ka seatud eesmärgini olla viie jõukama Euroopa rahva hulgas või mitte. Oskused on need mis määravad, millise protsendi palgast anname riigile. Mina olen nõus maksma ka 20% kui keskmine palganumber on 50 000 praeguse 9 000 asemel.
Esiteks tahaks aga südamele panna, et me ise ei muudaks tulumaksu pühaks lehmaks, mille kummardamisel unustame kõik muu. Tulumaksu teema võib avalikkusele olla küll väga atraktiivne ja lihtsasti hoomatav, kuid isekeskis peaksime teadvustama eesmärke ratsionaalsemalt. Reformierakond ei seisa mitte vaid madala tulumaksu ja üldise maksukoormuse eest. Meie eesmärk on konkurentsivõimelise keskkonna loomine, mis väärtustab üksikisiku vabadust ja initsiatiivi. Just selle tõttu soovitaksin kõigil läbi lugeda programmi punktid, mis järgnevad tulumaksu teemale. Kummutaksin siinkohal ka mõningaid kõlanud ekslike arusaamu. Tulumaksu kärpimine tähendaks eelmise aasta arvestusi aluseks võttes 5 miljardit vähem võimalusi. Eriti rängalt puudutab see omavalitsusi, kes korjavad 2/3 maksust ning kelle jaoks on see peamine tuluallikas. Riigieelarves mängib kogutud 3 miljardine summa tõepoolest teisejärgulist rolli. Seega maskude vähendamine tähendaks olulist maksusüsteemi ümberkorraldamist.
Teiseks tajun meie poolt veidi üleolevat suhtumist sotsiaalprobleemidesse. Öeldakse, et polevat meie teema. Ei saa nõustuda. Juhul kui jätame need probleemid Sotsidedele ja Keskerakonnale lõpetame nende poolt loodud süsteemiga, mis toob rohkem kahju kui igasugune tulumaks kaotamine suudaks parandada. (Eeskujuks on pensionireform, mis loob Eesti kodanikele ühe maailma parima süsteemi ja maksukeskkonna vanaduseks säästmisel. Tegemist on olulise sammuga rahvastiku vananemisega kaasnevate probleemide lahendamise) Riigitöötajate palgaküsimus on väga kohane. Inimene väärib oma töö väärilist palka. Kui ei meeldi mine minema tulemused on juba käes. Politseinikud eelistavad minna turvameesteks või ehitajateks. Päästetöötajaks ei taha enam keegi minna. Õpetajate keskmine vanus aina tõuseb ja tõuseb. Noored lähevad erafirmadesse "assistentideks" ning haridusüsteem ei suuda kohaneda uute oludega. Õnneks paneb turg asjad paika. Ei saa nõuda, et riigisektor oleks mingit sorti teoorjus. Kui ei meeldi siis inimesed leiavadki endale muu töö. Mingi aeg lihtsalt saabub kriitiline hetk ning enam ei näi see kaugel olevat. Mina ei leia, et 6000 krooni ongi vääriline palk kõrgharidusega inimese jaoks. Juhul kui soovime mingi hetk üldhariduse mandumisele pidurid peale panna tuleb ka rahakotirauad avada ning maksta. Seda ka rahast, mis tuleb üksikisiku tulumaksust. Ausa töö eest aus palk.
Kolmandaks peame silmas pidama,et investeerimine nii füüsilisse kui vaimsesse infrastruktuuri pole raiskamine. Õnnitlen valitsust ressursside leidmise puhul Tartu maantee ehitamiseks. Samas paneb pead kratsima tohutud kiirusega kasvavad hinnad, mida teeehitajad sisse kasseerivad. Kas riigi kulutused on tehtud kõige effektiivsemalt? Kas turu puudujääke ei kasuta kurjast pea monopolistilikus situatsioonis olevad ettevõtted? Meenub Saarema praamide lugu, kus riigi võimed on piiratud just tulenevalt turu võimetusest toimimida. Tahaks loota, et Reformierakonna ministrid ja parlamendisaadikud kannavad selle eest hoolt, et saaksime parima tulemuse väiksema raha eest. Just effektiivne ressurside kulutamine on esmane prioriteet.
Neljandaks kiidaks majandusprogrammi koostajaid, kes on suutnud pakkuda ühe teema, mis kindlasti leiab suurt vastukaja ning omab populaarset kandepinda laiemas avalikkuses ning samas ei ole unustanud üldise ettevõtluskeskonna tähtsust. Loodaks vaid, et Reformierakond suudab välja tulla samuti initsiatiividega teiste teemade osas. Eelkõige peaksime tähtsustama HARIDUS teemat, millest sõltub pikemas perspektiivis see, kas jõuame ka seatud eesmärgini olla viie jõukama Euroopa rahva hulgas või mitte. Oskused on need mis määravad, millise protsendi palgast anname riigile. Mina olen nõus maksma ka 20% kui keskmine palganumber on 50 000 praeguse 9 000 asemel.
posted by Mike at 3:26 AM
3 Comments:
uskumatu, t keegi vitsib asja isegi läbi lugeda :) Kuid jah, ega ma listikirjade osas just kõige hoolikam ei ole. Pole mingi minu kui kodaniku ja pareteiliikme pöördmuine erakonna poole. Lihtsalt mõtete jagamine.
Kuid paemine küsimus on selles, milliseid ülesandeid me riigi kanda jätame? Paeme olema valmis nende teenuste eest ka tasuma. Kaspar, mõtele ise, kas soovid teid, seaduse valitsemist ja et lapsed oleks koolis? Mina soovin seda ning mõistan, et selle eest maksan ma ka makse. Kuid ma ei taha maksta selle 150 miljonit muruplatsi eest. Või nõustuda erafirmadele lepingute kantimisega. See on tõeline probleem.
Mõtleme, mis on lõppeesmärk. Kindlasti pole ma utilitarismi pooldaja, kuid pooldan siiski strateegilist mõtlemist. Põhjamaad on demonstreerinud paljusid positiivseid omadusi, mille ülevõtmiele me peaksime enam rõhku panema. Esmane ülesanne ei ole maksude kärpimine ning sellegi, mis kogutud läbi kahtlaste tehingute erakätesse kantimine. Keskona loomine, inviidi vabaduse ja võimaluste laiendamine on lõpeesmärk. Selles osas on riigid, mis rakendavad astemilist tulumaksu ning korjavad suurema hulgagi rahva raha enda tasku olnud edukamad kui maksuta ja rahata toimivad. Kes tahab elada Venmaal, kus tulumaks on kõigile 13% ja bensiini ning alkoholi aktsiisid samuti rahvast ei piina.
Sinu tekstist v6ib lugeda välja sinu enda isikliku arvamust, mitte aga t6de, rahva arvamust ega teoreetilise ja loogilise vaidluse tulemust. Ning päris mitmel juhul.
oppinud
Postita kommentaar
<< Home