Kaotame tulumaksu ehk kiri parteilisti
Olen lugenud läbi enamus Friedman'i teostest enne erakonnaga liitumist ning tegin otsuse Reformierakonna kasuks paljuski kuna on seistud nende ideede eest. Inimene suudab ning peab tegema oma otsuseid. Kuid tuletan meelde, et riigil on teatud roll keskkonna loomisel, kus indiviid saab tegutseda ning nagu kõik asjad turumajanduses tuleb ka see teenus hinnalipikuga, mille eest peame tasuma kollektiivselt. Seega lubage väljendada teatud reservatsiooni praeguses eufoorias.
Esiteks tahaks aga südamele panna, et me ise ei muudaks tulumaksu pühaks lehmaks, mille kummardamisel unustame kõik muu. Tulumaksu teema võib avalikkusele olla küll väga atraktiivne ja lihtsasti hoomatav, kuid isekeskis peaksime teadvustama eesmärke ratsionaalsemalt. Reformierakond ei seisa mitte vaid madala tulumaksu ja üldise maksukoormuse eest. Meie eesmärk on konkurentsivõimelise keskkonna loomine, mis väärtustab üksikisiku vabadust ja initsiatiivi. Just selle tõttu soovitaksin kõigil läbi lugeda programmi punktid, mis järgnevad tulumaksu teemale. Kummutaksin siinkohal ka mõningaid kõlanud ekslike arusaamu. Tulumaksu kärpimine tähendaks eelmise aasta arvestusi aluseks võttes 5 miljardit vähem võimalusi. Eriti rängalt puudutab see omavalitsusi, kes korjavad 2/3 maksust ning kelle jaoks on see peamine tuluallikas. Riigieelarves mängib kogutud 3 miljardine summa tõepoolest teisejärgulist rolli. Seega maskude vähendamine tähendaks olulist maksusüsteemi ümberkorraldamist.
Teiseks tajun meie poolt veidi üleolevat suhtumist sotsiaalprobleemidesse. Öeldakse, et polevat meie teema. Ei saa nõustuda. Juhul kui jätame need probleemid Sotsidedele ja Keskerakonnale lõpetame nende poolt loodud süsteemiga, mis toob rohkem kahju kui igasugune tulumaks kaotamine suudaks parandada. (Eeskujuks on pensionireform, mis loob Eesti kodanikele ühe maailma parima süsteemi ja maksukeskkonna vanaduseks säästmisel. Tegemist on olulise sammuga rahvastiku vananemisega kaasnevate probleemide lahendamise) Riigitöötajate palgaküsimus on väga kohane. Inimene väärib oma töö väärilist palka. Kui ei meeldi mine minema tulemused on juba käes. Politseinikud eelistavad minna turvameesteks või ehitajateks. Päästetöötajaks ei taha enam keegi minna. Õpetajate keskmine vanus aina tõuseb ja tõuseb. Noored lähevad erafirmadesse "assistentideks" ning haridusüsteem ei suuda kohaneda uute oludega. Õnneks paneb turg asjad paika. Ei saa nõuda, et riigisektor oleks mingit sorti teoorjus. Kui ei meeldi siis inimesed leiavadki endale muu töö. Mingi aeg lihtsalt saabub kriitiline hetk ning enam ei näi see kaugel olevat. Mina ei leia, et 6000 krooni ongi vääriline palk kõrgharidusega inimese jaoks. Juhul kui soovime mingi hetk üldhariduse mandumisele pidurid peale panna tuleb ka rahakotirauad avada ning maksta. Seda ka rahast, mis tuleb üksikisiku tulumaksust. Ausa töö eest aus palk.
Kolmandaks peame silmas pidama,et investeerimine nii füüsilisse kui vaimsesse infrastruktuuri pole raiskamine. Õnnitlen valitsust ressursside leidmise puhul Tartu maantee ehitamiseks. Samas paneb pead kratsima tohutud kiirusega kasvavad hinnad, mida teeehitajad sisse kasseerivad. Kas riigi kulutused on tehtud kõige effektiivsemalt? Kas turu puudujääke ei kasuta kurjast pea monopolistilikus situatsioonis olevad ettevõtted? Meenub Saarema praamide lugu, kus riigi võimed on piiratud just tulenevalt turu võimetusest toimimida. Tahaks loota, et Reformierakonna ministrid ja parlamendisaadikud kannavad selle eest hoolt, et saaksime parima tulemuse väiksema raha eest. Just effektiivne ressurside kulutamine on esmane prioriteet.
Neljandaks kiidaks majandusprogrammi koostajaid, kes on suutnud pakkuda ühe teema, mis kindlasti leiab suurt vastukaja ning omab populaarset kandepinda laiemas avalikkuses ning samas ei ole unustanud üldise ettevõtluskeskonna tähtsust. Loodaks vaid, et Reformierakond suudab välja tulla samuti initsiatiividega teiste teemade osas. Eelkõige peaksime tähtsustama HARIDUS teemat, millest sõltub pikemas perspektiivis see, kas jõuame ka seatud eesmärgini olla viie jõukama Euroopa rahva hulgas või mitte. Oskused on need mis määravad, millise protsendi palgast anname riigile. Mina olen nõus maksma ka 20% kui keskmine palganumber on 50 000 praeguse 9 000 asemel.
Esiteks tahaks aga südamele panna, et me ise ei muudaks tulumaksu pühaks lehmaks, mille kummardamisel unustame kõik muu. Tulumaksu teema võib avalikkusele olla küll väga atraktiivne ja lihtsasti hoomatav, kuid isekeskis peaksime teadvustama eesmärke ratsionaalsemalt. Reformierakond ei seisa mitte vaid madala tulumaksu ja üldise maksukoormuse eest. Meie eesmärk on konkurentsivõimelise keskkonna loomine, mis väärtustab üksikisiku vabadust ja initsiatiivi. Just selle tõttu soovitaksin kõigil läbi lugeda programmi punktid, mis järgnevad tulumaksu teemale. Kummutaksin siinkohal ka mõningaid kõlanud ekslike arusaamu. Tulumaksu kärpimine tähendaks eelmise aasta arvestusi aluseks võttes 5 miljardit vähem võimalusi. Eriti rängalt puudutab see omavalitsusi, kes korjavad 2/3 maksust ning kelle jaoks on see peamine tuluallikas. Riigieelarves mängib kogutud 3 miljardine summa tõepoolest teisejärgulist rolli. Seega maskude vähendamine tähendaks olulist maksusüsteemi ümberkorraldamist.
Teiseks tajun meie poolt veidi üleolevat suhtumist sotsiaalprobleemidesse. Öeldakse, et polevat meie teema. Ei saa nõustuda. Juhul kui jätame need probleemid Sotsidedele ja Keskerakonnale lõpetame nende poolt loodud süsteemiga, mis toob rohkem kahju kui igasugune tulumaks kaotamine suudaks parandada. (Eeskujuks on pensionireform, mis loob Eesti kodanikele ühe maailma parima süsteemi ja maksukeskkonna vanaduseks säästmisel. Tegemist on olulise sammuga rahvastiku vananemisega kaasnevate probleemide lahendamise) Riigitöötajate palgaküsimus on väga kohane. Inimene väärib oma töö väärilist palka. Kui ei meeldi mine minema tulemused on juba käes. Politseinikud eelistavad minna turvameesteks või ehitajateks. Päästetöötajaks ei taha enam keegi minna. Õpetajate keskmine vanus aina tõuseb ja tõuseb. Noored lähevad erafirmadesse "assistentideks" ning haridusüsteem ei suuda kohaneda uute oludega. Õnneks paneb turg asjad paika. Ei saa nõuda, et riigisektor oleks mingit sorti teoorjus. Kui ei meeldi siis inimesed leiavadki endale muu töö. Mingi aeg lihtsalt saabub kriitiline hetk ning enam ei näi see kaugel olevat. Mina ei leia, et 6000 krooni ongi vääriline palk kõrgharidusega inimese jaoks. Juhul kui soovime mingi hetk üldhariduse mandumisele pidurid peale panna tuleb ka rahakotirauad avada ning maksta. Seda ka rahast, mis tuleb üksikisiku tulumaksust. Ausa töö eest aus palk.
Kolmandaks peame silmas pidama,et investeerimine nii füüsilisse kui vaimsesse infrastruktuuri pole raiskamine. Õnnitlen valitsust ressursside leidmise puhul Tartu maantee ehitamiseks. Samas paneb pead kratsima tohutud kiirusega kasvavad hinnad, mida teeehitajad sisse kasseerivad. Kas riigi kulutused on tehtud kõige effektiivsemalt? Kas turu puudujääke ei kasuta kurjast pea monopolistilikus situatsioonis olevad ettevõtted? Meenub Saarema praamide lugu, kus riigi võimed on piiratud just tulenevalt turu võimetusest toimimida. Tahaks loota, et Reformierakonna ministrid ja parlamendisaadikud kannavad selle eest hoolt, et saaksime parima tulemuse väiksema raha eest. Just effektiivne ressurside kulutamine on esmane prioriteet.
Neljandaks kiidaks majandusprogrammi koostajaid, kes on suutnud pakkuda ühe teema, mis kindlasti leiab suurt vastukaja ning omab populaarset kandepinda laiemas avalikkuses ning samas ei ole unustanud üldise ettevõtluskeskonna tähtsust. Loodaks vaid, et Reformierakond suudab välja tulla samuti initsiatiividega teiste teemade osas. Eelkõige peaksime tähtsustama HARIDUS teemat, millest sõltub pikemas perspektiivis see, kas jõuame ka seatud eesmärgini olla viie jõukama Euroopa rahva hulgas või mitte. Oskused on need mis määravad, millise protsendi palgast anname riigile. Mina olen nõus maksma ka 20% kui keskmine palganumber on 50 000 praeguse 9 000 asemel.
posted by Mike at 3:26 AM
6 Comments:
Esiteks - kui on tegemist ametliku kirjaga (noh, poolametliku), siis oleks rohkem kui nõutav kirjavigade kontrollimine ja kohene parandamine enne avalikkuse ette paiskamist. Kirjavigade küllaltki rohke esinemine (pool)ametlikus pöördumises jätab mulje kiirustamisest ja mis veel hullem - pealiskaudsusest. Jääb mulje, et kiri on kirjutatud mitte iga kirjas sisalduvat lauset läbi kaaludes...
Aga noh, see selleks...
Sisulise poole pealt tahaks esialgu peamiselt küsida just seda, et kui me teostame väikese riigi ideed, siis on ju teisejärgulised konkreetsed rahastamisskeemid. Ehk siis - kui kaotame tulumaksu, kärbime tõenäoliselt just keskvõimu kulutusi. Kuna väike riik on ka detsentraliseeritud riik, mis tähendab et pigem suunatakse võimalikult palju rahasid (mõistliku suurusega) omavalitsustesse.
Kui kaotame tulumaksu, kaob omavalitsuste maksubaas? Akadeemilise taustaga riigiteadlaselt/politoloogilt/avalikult haldajalt ei ootaks siiski nõnda lihtsakoelist lähenemist, asju tuleb vaadata avaramalt. See on ju kõigest tehniline küsimus - omavalitsustele võib ju jagada raha kasvõi riigieelarvest otsetoetustena (või leiutada muud süsteemid, kordan, kõigest tehniline küsimus!).
Tähtis on siiski üldine ideoloogia, suund kuhu liikuda - kas väikese riigi poole või sotsiaalriigi poole. Ja kõiksugu maksuskeemid ise on paindlikud ja kergesti muudetavad.
Muidugi loen su päärdumisest välja mure sotsiaalprobleemide pärast, kuid siin tekibki küsimus - kas siis väikese riigi idee on surnud? Väikeses riigis on paljud sotsiaalprobleemidest mitte riigi vastutusalas, vaid üksikisiku/perekonna/kogukonna huviorbiidis. Selles seisnebki väikese riigi idee, et mingi moolok (võõrandunud riigivõim) ei korraldaks meie elu ei heas ega halvas suunas!
uskumatu, t keegi vitsib asja isegi läbi lugeda :) Kuid jah, ega ma listikirjade osas just kõige hoolikam ei ole. Pole mingi minu kui kodaniku ja pareteiliikme pöördmuine erakonna poole. Lihtsalt mõtete jagamine.
Kuid paemine küsimus on selles, milliseid ülesandeid me riigi kanda jätame? Paeme olema valmis nende teenuste eest ka tasuma. Kaspar, mõtele ise, kas soovid teid, seaduse valitsemist ja et lapsed oleks koolis? Mina soovin seda ning mõistan, et selle eest maksan ma ka makse. Kuid ma ei taha maksta selle 150 miljonit muruplatsi eest. Või nõustuda erafirmadele lepingute kantimisega. See on tõeline probleem.
Mõtleme, mis on lõppeesmärk. Kindlasti pole ma utilitarismi pooldaja, kuid pooldan siiski strateegilist mõtlemist. Põhjamaad on demonstreerinud paljusid positiivseid omadusi, mille ülevõtmiele me peaksime enam rõhku panema. Esmane ülesanne ei ole maksude kärpimine ning sellegi, mis kogutud läbi kahtlaste tehingute erakätesse kantimine. Keskona loomine, inviidi vabaduse ja võimaluste laiendamine on lõpeesmärk. Selles osas on riigid, mis rakendavad astemilist tulumaksu ning korjavad suurema hulgagi rahva raha enda tasku olnud edukamad kui maksuta ja rahata toimivad. Kes tahab elada Venmaal, kus tulumaks on kõigile 13% ja bensiini ning alkoholi aktsiisid samuti rahvast ei piina.
Sinu tekstist v6ib lugeda välja sinu enda isikliku arvamust, mitte aga t6de, rahva arvamust ega teoreetilise ja loogilise vaidluse tulemust. Ning päris mitmel juhul.
Peale maksureformi on tabanud Venemaad ju järjekordne majanduskasvu kiirenemine. Muidugi, palju lasub jätkuval naftahinna tõusul, kuid samas areneb ka muu majandus ja seda paljuski just soodsamaks muutunud maksukeskkonna tõttu. Kindlasti on vähenenud varimajanduse osakaal.
Kindlasti ei saa kunbagi olla optimaalne avaliku sektori kulutuste osakaal SKPst 50% lähedal, vahest veerandist võiksime me rääkida kui maksimumist. Kodanike riigi puhul. Kuid kui poliitikud tegutsevad põhimõttel leiba ja tsirkust, siis tõusevad maksud veelgi, selge see...
Riik ei peaks ideaalis toetama kultuuri, lõviosa meditsiinist peab olema erasektoris (riigi ülesanne on takistada epideemiate puhkemist, niipalju peab riik meditsiinivaldkonda suunama, aga mitte edukate rahaga kinni maksta vähemedukate ebatervete eluviiside tagajärgi), samuti tasub mõelda erakapitali suuremale kaasamisele hariduse valdkonnas jne. mida vähem majandustehinguid riik korraldab, seda parem.
Ja veel: võimalikult vähe sotsiaalprogramme. selle asemel tuleb (peamiselt moraalselt) aidata kaasa inimeste omavaheliste sotsiaalsete võrgustike tekkimisele (perekond, klubindus jne.).
oppinud
Postita kommentaar
<< Home